Reisimine pole vabandus kehvaks toitumiseks

Selles postituses võtan teid endaga tööreisile kaasa. Tahtsin teada, kui keeruline on tiheda graafikuga ja kodust eemal menüü siiski puhas hoida.

Tallink MegaStar Business Lounge

Tegemist oli president Kersti Kaljulaidi riigivisiidiga Soome, mida Postimehe poolt kajastama läksin. Kohal oli sisuliselt kogu Eesti meedia, presidendi kaaskonnaks äridelegatsioon ning tõotas tulla värvikas reis. Seda kinnitas ka ajakava – max 45 minutit igas kohas, siis transport järgmisse punkti. Kuigi lõunapausid olid sisse planeeritud, tundus mulle hea plaan teha eksperiment, kas ja kui palju ma oma toitudega majandatud saan.

Kaasavõetud puder laevas


Hommikusöögiga probleemi polnud

Laev väljus kell 7.30 ning umbes sel ajal sain ka hommikust süüa. Tegin eelmisel õhtul valmis kaerahelbed, peale seemned ning kõrvale ProFeel kohupiimakreem. Hea kange must kohv laevas ja mingit probleemi polnud.

Esimene sihtpunkt oli Soome presidendi residents Helsingis, kuhu press viidi enne riigipeade saabumist. Ametlik kohtumine Sauli Niinistöga ja pressikonverents. Residentsi ees toimus kätlemine ja mängiti hümne.

Presidendi saabumine

Enne pressikonverentsi saime hea tükk aega oodata, kuna toimus riigipeade omavaheline kohtumine. Sel ajal jõudsin ühe õuna pintslisse panna. Pressikas oli üsna lühike ning siis suundusime juba jalgsi lähedal asuvasse linnavalitsusse lõunale ja materjali kokku panema.

Soome presidendi residents


Pressiruum Helsingi linnavalitsuses

Linnavalitsuses oli pressile kaetud laud võileibade, kommide, küpsiste, limonaadide ja veega. Võileivad tundusid isegi päris viisakad ning oleksin neid eksperimendi-välisel juhul ilmselt ka söönud. Valikus oli valge kala, põdraliha ja kolmandat ei mäleta. Kuigi jah, majonees ja keskmisest rohkem rasva, juurvilju-puuvilju polnud. Häda pärast elaks üle, aga minul häda polnud, sest odrakruup juurikate ja makrelliga oli kaasas 😀

Võileivad lõunaks


Minikoogid, makroonid ja kommid


Lege Jaffa ja Pepsi


Minu lõuna

Ausalt öeldes tundsin puudust SixPackBagist, sest sellega oleks kõik veel lihtsam olnud. Mul olid reisikotis 2 päeva lõunad, mille olin nagunii valmis teinud pühapäevase mealprepi käigus. Mingit muret nendega polnud, et laiali läheks või liiga soe oleks (yeah right), aga toidukott oleks veel eriti mugav lahendus.

Järgmine peatus – Team Finland House. See on sisuliselt nagu meie Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ning kuna presidendiga oli kaasas 41-liikmeline äridelegatsioon, toimus seal seminar ärisuhete ja innovatsiooni teemal. Juhtusin nägema, kui kirglikult esines Soome idufirma Wolt (see, mis sulle toidu koju toob) juht ja pole kahtlustki, et uue ajastu business rajaneb järjest rohkem storytellingul ja personaalsel lähenemisel ja üleüldse hakkas mõte seal hästi jooksma 😉

Tööst veel nii palju, et oma intervjuud tuli sõna otseses mõttes välja võidelda – kui vaja, nihverdada end õigel ajal õigesse kohta ja tabada hetke. Mingit paraadi keegi sulle ei pea, et vot – nüüd on õige aeg, olen sinu päralt. Minister Urve Palo ja kindral Riho Terras tegid Team Finland House seminaril meie jaoks siiski meeleldi pausi – ikkagi Postimees!

Kui president saabus, et oma ettekannet pidada, võtsin mina oma pausi – lubasin omale kohvikust cappuccino ja kotist Pulsi šokolaadibatooni. Aeg oma toitudeks ja vahepaladeks tuleb vajadusel samuti võtta, mitte jääda ootama – sellisel reisil ei kuku taevast ühtegi momenti.

Puls Nutrition on Soome tootja

Ikka puid metsa, sest Puls Nutrition on tegelikult Soome firma. Kuid obviously ei tähenda see, et neid tänaval jagatakse, seega come prepared. Nende väikesed valgubatoonid on eriti pehmed ja hea maitsega ning lausa lust, et mul hetkel elutoas veel pool kasti seisab 😀 (NB! Ei promo sponsorluse korras, tõesti on head).

Ülejäänud seltskond pidi “nautima” sellist suupistelauda, kui just kohvikust puuvilja ei tahtnud osta. Nagu USAs juba – salat maksab 5 raha, burger 1 või jagatakse tasuta.

Küpsised ja tikuvõileivad

Vahepeal veel mõned peatused, sh Eesti Maja (kus sain inteka Tarja Haloneniga!), pärgade asetamine Vana Kiriku aias ning suundusime hotelli. Majutus oli meil Helsinki Kalastajatorppa Hiltoni 4-tärni hotellis, kõigil eraldi toad.

Õhtu

Minu Instagram Story’t jälgides võis reisist ka reaalajas päris hea ülevaate saada 😉 See oli nüüd see koht, kus ma pressibussis küsisin Riholt, kas oled väsinud või väga väsinud. Aga adrenaliin oli üleval ja tegelikult oli kõik megatore, nii et ootasime huviga hotelli ja õhtusööki. Viimase olin endale teadlikult vabaks ehk Free Mealiks jätnud. Kui pakutav oleks väga rappa läinud, siis on Soome ikkagi the land of ruisleipä & raejuusto, nii et nälga poleks ma kindlasti jäänud.

Minu hotellituba

Toas sai enne õhtusööki natuke jalgu sirutada, toidu külma panna, tööd teha ja soomlaste Foorumit vaadata. See mängis mul telekast taustaks ning nii palju sain ikka aru, et Perussuomalaiset (põlissoomlased) erakonna juht Timo Soini valitsusele pikka iga ei ennustanud. Seda peab keegi alati tegema.

Õhtusöök oli hotelli restoranis Meritorppa ning jõudsin veidi enne Rihot kohale, kuna kõht oli juba päris tühi. Sisuliselt on Riho minu kõige suurem konkurent, kuna kajastas Delfis kõike seda, mida mina Postimehes 🙂 Aga we go a long way back – tegime Fookuse veebisaadet juba ammu enne, kui suurest meediast und oskasime näha.

Õhtusöök

No vot ja kohe kuidagi ei pidanud minema toidupoodi kodujuustu ja rukkileiba ostma, sest õhtusöök oli lihtsalt imeline! Hõrk lõhefilee kartulite, krevettide ja köögiviljade padjal. Miski ei nõretanud. Mingi valge gemüse oli kõrval, aga mis sa teed – kokku kõlas imehästi 😉

Restoran Meritorppa

Kõrvale võtsin Coca Zero, mis serveeriti nagu Cuba Libre ning lubasime omale mingit sepikut pakkuda. Süskarit jäi selles roas väheks!

Võistlusdieedi tingimustes oleks ma õhtusöögiga samuti kindla peale läinud ja ise teinud, kuid see konkreetne toit ei muuda mitte midagi – offseasonil on see vaid kahe kõrva vahel kinni. Värske ja kvaliteetne tooraine, lisaks veel suurepäraselt valmistatud. Kõike aastaringselt keelata ei saa ega tohigi – ütlen ikka, et väike spontaansus hoiab pea selge ja seda isegi peab lubama. Kuid see ei muuda fakti, et reisi tingimustes on võimalik endale vajadusel kõike korraldada.

2. päev

Hommik algas taas ülivara ning hotelli buffees miksisin omale väga lollikindla kombinatsiooni 🙂 Kuid mis põhiline – see oli toitev! Ja see ongi eesmärk. Üllatuseks oli puder isegi ilma suhkru ja soolata tehtud.

Hommikusöök

Skandinaavias reisides ei ole tegelikult mingit probleemi – kodujuust, kohupiim, muna, kala, täisteratooted – kõik on lihtsasti kättesaadavad. Tundub, et enamasti sõidab inimestel reisides katus ära puhtalt eufooriast, mitte sellest, et häid valikuid poleks.

Buffee valik

Paljude toitude puhul oli isegi välja toodud silt proteiini, et ka kõvemad pead aru saaks, millega tegu. Näiteks kohupiima kõrval oli selline label.

Ennelõunal külastas president kakskeelset Latokartano põhikooli, kus nunnukad olid rahvariietes, laulsid ja tantsisid ja lehvitasid Eesti lippe ning siis algas sõit Tamperesse.

Eesti lapsed Latokartano koolis


Postimees, Kanal2 ja ERR lastega

Meie minivan oli juba üsna koduseks saanud, järgmised 2 tundi veeresime Tampere suunas ja avastasin, et mul oli väikestviisi kollektsioon akna alla tekkinud.

Vesi!

Vesi, vesi ja veelkord vesi! Eelmisel õhtul olin vist ainuke, kes alkoholi ei joonud, kuid sellegipoolest oli vesi kogu aeg kaasas, sest see aitab ennetada liigset nälga, kui oled niigi väsinud ja magamata. Janu pole – ikka joo! Janu on – juba jamasti 😉

Alkoholiga on nii, et varem oli mul kombeks sellisel puhul nagu eelmise päeva õhtu ilmtingimata veini juua. Ma lihtsalt pidin, sest see oli nii ahvatlev ja lõõgastav pärast pikka päeva, osaliselt ka välja teenitud preemia tehtud töö eest. Ma siiani ei arva, et selles midagi halba on ning täiskarsklaseks ei hakka ma ilmselt kunagi, kuid olen enda jaoks lõõgastuse tähenduse ümber hinnanud. Las see jääb mõnda õhtusse, kus pole kiirustamist ja üleväsimust – naudid palju rohkem.

Lõuna Tamperes

Tampere ülikoolis sama muster – käigu pealt intervjuud, kuulasin presidendi ettekannet ja siis otsisin kohviku, kust sain – taaskord – identse vahepala nagu kodustes tingimustes. Pirn, kohv ja maasika skyr!

Vahepala


Vahepala

Kohvikunaine vaatas mind nagu pooletoobist, kui ma leti ja kassa vahel paar tiiru enne maksmist tegin, sest ma olin nagu wait, sorry, gonna change this one – nope, gonna change once more, sest seal oli nii palju erinevaid maitseid!

Sidruni ja apelsini kohupiimad, mustikakoogi skyr – ma ei saa aru, kui raske on neid meile müügile tuua, kas või ühte poodi 😀 Enda õigustuseks ütlen, et need maitsed on kõik väga õnnestunud ja sealt tulebki soov muudkui uusi proovida.

Teise päeva lõuna oli Tampere linnavalitsuses (jess, nii palju linnavalitsusi) ja seal pidin Delfi fotograafile juba natuke seletama, misasja ma ikkagi teen oma karbikesega.

Lõuna Tamperes

Seletasin siis ja tõdesime, et inimesed ongi erinevad 😀 Tema oleks nõus lõuna kaasa tegema näiteks tööle, aga mitte reisile. Igati okei. Ma ilmselt ka igale reisile ei tee, aga seekord olin missioonil! Karbikese kõrvale võtsin sööklast jääsalatit ja marineeritud tšillit.

Tagasiteel Helsingisse lasin natuke sliipi ja kohale jõudes oli enesetunne isegi väga hea. Meid ootas vastuvõtt Eesti saatkonnas, kus külaliste järjekord oli sõna otseses mõttes paar kvartalit ja sai vist otsa alles presidendi ja delegatsiooni lahkumise ajaks.

Presidendi saabumine saatkonda


Vastuvõtt Eesti saatkonnas

See pilt on kõnekas on so many levels. Esmalt tahtsime Eesti Meedia kontserni pilti – Postimees ja Kanal 2 (Reporter). Siis tekkis meie kõrvale konkurent nr 1 – TV3. Konkurent nr 2 fotograaf tegi pilti, millel on kenasti eksponeeritud ka nende mikrofon. Lauapealne kirjeldab lihtsalt pressi rasket tööd.

Ärge saage valesti aru – konkurendid saavad väga hästi läbi 😉

Suupistete ja jookide valik oli väga esinduslik, üsna Estonias peetud EV99 sarnane. Mõnus vaba õhkkond ja kõik tundsid end hästi. Ühel hetkel läks samas juba nii mõnusaks, et tundus, et selle maja seinad siiski pole kummist ning läksime välja õhku hingama ja mina lootsin enne ärasõitu veel ühe toidupoe leida.

Saatkonnast ca 500 meetri kaugusel leidsimegi K-Kauppa ning sain oma skyrid, pudingud ja milkshake‘d kenasti kotti laduda. Väga hea ajastus, sest siit edasi oli otse laeva.

Minu saak

Õhtu

Laevas olime taas Business Lounge’s, kus on oma rootsi laud ning kuna hundinälga polnudki (üllatus-üllatus!), siis ladusin omale õhtuks isegi väiksema söögi kui tavaliselt kodus. Sain seda hea pool tundi lihtsalt laua peal vaadata, kuna olime operaatoriga iga hetk valmis intervjuuks presidendiga. Üks USA väljaanne oli enne meid ning tundus, et see ei lõppegi. Samas kurk hamba vahel ka presidendiga rääkima ei lähe.

Õhtusöök laevas

Taldrikul on jääsalat, kurk, wakame, muna, lõhe ja kõrval kaks näkileiba. Magustoidu laua juures korraks tekkis küll kiusatus, nähes šokolaadipalle, mis olid nagu Ferrero Rocher, ainult kolm korda suuremad ja tumedamad. Šokolaad šokolaadiga on minu totaalne nõrkus! Ja ma oleks vabalt võinud selle sealt ka võtta ja poleks maailm kokku kukkunud, aga mingi lõpusirge hasart oli sees ja ma pull offisin selle reisi 😀

Kõik on võimalik!

Makrosid ilmselgelt ei arvutanud, aga usun, et jäin vägagi normi piiresse mõlemal päeval. Sain reisi nautida, töö tehtud, paar mõistlikku vaba einet ja piisav ettevalmistus hoidis nälja eemal. Minu poolt igatahes linnuke kirjas – kõik on võimalik, kui tahta ning ei näe põhjust, miks võistluste eel peaks tingimata ainult kodus olema.

Veel enam pole põhjust tavainimesel (mittevõistlejal) reisimist vabanduseks tuua, et toitumine paigast läheb. Ma tean, et on kiire, aga söömiseks tuleb aeg leida – see kehtib nii reisil, kui igapäeva tingimustes. Ja suurest valikust bankettidel ei maksa silmi kirjuks lasta – need on kõik samad toidud, mida niigi sööd, ainult suurel hulgal koos, nothing special 😉

Enesetunne on priima ja see oligi eesmärk. Kindlasti ma ei ütle, et nii puhas toitumine peaks kõigile reegel olema, kuid neile, kes soovivad kaalust alla võtta, võiks see kindlustunnet anda küll. Samas leian, et kui tahad süüa kooki, siis söögi kooki ja olegi nagu HELL YEAH, sest sa tahad seda ja see on okei! Mitte, et “oh, ma muud ei jõua, haaran siin kiirelt selle killer slice koogitüki, sest see on ainus võimalus.”

Häid valikuid ja kainet meelt!

LOE VEEL

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *