Nordic Fitness Expo 2017 – Põhjamaade suurim fitnessipidu!

6. oktoobri pärastlõunal startisime Eesti Meedia majast sadamasse, et võtta suund Soomes toimuvale Nordic Fitness Expole. See on tuhandel ruutmeetril laiuv fitnessimess koos võistluste ja proffide show‘ga. Jõudsime terminali sõna otseses mõttes viimasel sekundil, sest Reporteri auto, millega läksime, oli mõnusalt üle aja eelmisel võttel ja kuigi ma olin valmis juba kai pealt tekile hüppama, polnud seda siiski vaja, sest armas väike Viking Line’i küna hilines ise ka.

Kui lõpuks praami peale saime, viskasin veel pilgu eesootavate päevade ajakavale, et paika panna, milliseid sündmusi kajastama minna ja mis välja jätta. Kindlasti oli kavas Ben Weider Legacy Cup, kus võistles väga palju eestlasi, eelnevalt kokku lepitud intervjuu Mr. Olympia Breon Ansley’ga ja piisavalt kreisi tundus ka soomlaste katse püstitada jõutõmbes maailmarekord.

Helsingisse jõudes võtsime koos operaator Raivoga suuna hoopis Riihimäki linna, mis asub Lahtist 60 km eemal, sest viimase normaalse hinnaga hotelli magasime reaalselt ühe päevaga maha. Estravel ütles sekretärile, et “seal Lahtis tundub olevat mingi suurem sündmus vist” 😀

Laupäev algaski messikeskuses väga meeleolukalt – ükskõik kus suunas pead ei pööra, silme eest võttis kirjuks. Täpselt see, mida ma ootasin! Sellise melu keskel on ka lugusid palju parem teha, sest inimesed tõmbavad suuremas seltskonnas ennast paremini käima ja räägivad lõpuks toredamat juttu. Mulle üldiselt meeldib ka rohkem teha selliseid nn käigu pealt lugusid, kus ma stsenaariumit ette ei kirjuta ning tegutsen spontaanselt.

Messi poolelt nii palju, et sotsiaalmeedia oli juba päevi enne täis huumorit, mida kõike annab valguga rikastada. Ja no täpselt nii oligi. Proteiinikohvist ja -kummikommidest kuni ma ei tea milleni välja ning kohati pidin end sõiduvees isegi tagasi hoidma, et toodete promojatelt mitte küsida midagi stiilis, et “kui ma selle öösel padja alla panen, kas siis ka muskel kasvab?”. You get my point.

Ben Weideri read olid ülitihedad. Õnneks istus meedia kohe kohtunike taga esimeses reas nii et vaade oli super. Arvestades rahvamassi (kahe päevaga käis kogu ürituselt läbi ca 25 000 inimest), siis poleks teisiti ette kujutanudki. Saime häid kaadreid ning lavalt tulijaid vajadusel kohe püüda. Teise päeva meeste kulturismi ajaks sättisimegi end kohe trepi kõrvale, nii et kõik lavalt tulijad jooksid meie mikrofoni ette kokku.

Materjali sai ülipalju, kõik loomulikult lugudesse ei mahtunud, aga see-eest oli mul endal täiega põnev 😀 Intervjuude vahepeal vastasin Raivo küsimustele selle eksootilise spordi kohta ning päris tihti sai nalja sellega, kui tavamõistus põrkus fitnessiloogikaga 🙂

Näiteks püüdsime mõelda, mida oleks tehtud ürituse korraldajaga, kui selline asi oleks out of the blue toimunud nõukogude ajal. Kohe kinni? Siberisse? Naljakas ongi mõelda, et inimesed näevad laval toimuvat hoopis erinevalt – ühed vaatavad õla ja puusa suhet, lihaste separatsiooni ja muud sellist, teised näevad lihtsalt plejaadi pesus naisi. Ja mehi.

Lisaks eelnevale toimus seal igal nurgal kogu aeg veel midagi. Street workout ja mingi ekstreemne turnimine, make up tips (kuidas siis teisiti), käesurumisvõistlused, tõstmisvõistlused, naljakate läikivate pükskostüümide näitus (juhul, kui keegi peaks tahtma nendes treenida), massaaži workshopid, erinevad jõusaalimasinad jne. Ühesõnaga möllata said kogu raha eest ka need, kes päriselt raha maksid. Kui ma ei eksi, siis 20 eurot oli päevapilet.

Esimene päev läks lihtsalt megakiirelt. Mis seal salata, mul oli adrenaliin ikka täiega üleval ja kogu päeva vältel ainult kruvis kõrgemale. Muidugi oli vaja mingeid Tarhuni värvi jooke laksida, kõiki Noccosid proovida ja iga natukese aja tagant pulssi tõsta, nii et õhtuks oli pea ikka täiesti krussis.

Lõpuks oligi juba täiesti yolo ja kõik preworkout‘id ja intrad ja muu stuff läks läbisegi alla, sest ma ei suutnud lihtsalt pool tundi ainsa toiduputka ehk Subway järjekorras seista, et vett osta! Mõtlesin, et ei hakka pressikaardiga päris nahhaali ka panema ja ette trügima, kuigi eeskirja järgi oleks võinud.

Tegelikult see väike sumin kõrvade vahel sobis sellele üritusele päris hästi. Tagantjärgi saan aru, et puhkepause me ei võtnudki ilmselt just selle Mendelejevi tabeli pärast, mis vereringes tiirles.

Muide, põhitellimust ehk uut Barebellsi batooni ja meloni Noccot Soomes polnudki. Väidetavalt jõuab esimene Eestisse isegi enne Soomet, sest impordipiirangud on teema. Ongi parem, sest mul poleks nende jaoks käsi jätkunud.

Päeva lõpuks on see tunne, et sa tegelt oled väsinud, aga elevus ja rõõm ägedatest inimestest ei lase sul maha rahuneda ja siis hakkad lõpuks ajama täiesti suvalist juttu. Lisaks suutsin ma mõlemad päevad Insta Story’s üritust nii palju kajastada, et ERR-il on tavaliselt ülekandebuss selleks. Lõpuks ei saagi enam aru, mis päriselt toimub, kus sa oled, kuhu kaamerasse vaatad ja mis su nimi üldse on.

Päris hilja hakkasime hotellis järgmise päeva uudist monteerima ja ma lihtsalt ei suutnud normaalselt teksti peale lugeda, sest kõik oli nii naljakas 😀 Kusjuures, kui hiljem videosid üle vaadata, siis märkadki väga palju selliseid asju, mis päriselt ongi naljakad 🙂

Kõige ehedamad intervjuud olid kahtlemata Mr. Olympia Breon Ansley’ga, kes rääkis oma teekonnast USA physique‘i tippu (see lugu on veel tegemata) ja teisest küljest Mikko Lehtimäkiga, kes on mees Soome metsast ja tegeleb hobi korras(!) iseenda jõutõmberekordite purustamisega. Ansley oli mega chill USA hing, keda oli nii huvitav intervjueerida, et ma vahepeal jäin reaalselt süvenema ja siis ärkasin nagu unest, et järgmine küsimus oleks vaja küsida. Kui nüüd lahtisest uksest sisse murda, siis mastaabid on seal tõesti hoopis teised.

Mr. Olympia Breon Ansley

Läksime järgmisena siis ette nähtud ajaks jõutõmbe maailmarekordikatset vaatama ja esialgu oligi laval üks üsna mõõdukas kang ja siis üks särgita vend muudkui kangutas seda üles-alla. Me mõtlesime, et ei hakka veel kaamerat käima panema, las see vend teeb oma etteaste ära ja siis kui rekordiks läheb, lülitame sisse. Aga mees muudkui rebis ja rebis ja kui teine mees hõikas mikrofoni juba mitmendat korda, et see oli nüüd 116. kordus, sain ma aru, et rekord seisnebki korduste arvus! Ootasime seni, et lõpuks tõstetaks kraanaga see kang lavale, millega rekordit tegema hakatakse, aga seda ei tulnudki!

Võtsime siis viimased kõverad jõutõmbed linti ja Mikkolt oma ilunumbritele kommentaari. Vabandust, aga see oli täielik huumor! 110 kg kangiga 126 kordust ilma vööta ja ülikehva tehnikaga. Mees iga kord kardab, et murrab selja ära ja asi lõppeb halvasti, aga ikka teeb! Auhinnaks sai ta vist kaks tünni mingit lisandit – palju õnne! Kui seda hiljem toimetuses monteerisime, teatas üks kolleeg, et kuulge, selle mehe pilt ja heli küll kuidagi kokku ei sobi. Olen nõus, tõesti ei sobi 😀

Ma olen kahjuks selle mehe pildid ära kustutanud, aga lugu on valmis ja nii kui see on eetris käinud, jagan kindlasti Marian Fitness Facebooki lehel. Teised messi videod on seal samuti üleval.

Veel üks kift ja ootamatu kohtumine toimus Sciteci stand‘i juures, kus veetis oma messipäeva IFBB Pro Sara Back. Olen teda vahelduva eduga Instagramis jälginud ning võistelnud on ta minu maitsele kõige ligilähedasema vormiga. Mu jaoks ongi eriti põnev jälgida just pikkade kategooriate võistlejaid, sest seal on proportsioonide saavutamine natuke keerulisem ülesanne kui lühemate seas, sest kõik, mis sa peale kasvatad, hajub su pikkusesse ühtlaselt laiali.

Ei ole reegel, aga pigem kaldub sinnapoole, et The Peach Life on rohkem nagu kilomeetriste jalgadega Sanpellegrino sukapüksireklaam. Ja tore ongi siis, kui see vahelduseks nii ei ole 😀 Lisaks Sara Backile on hea näide “pikast vormist” ka soomlanna Anna Virmajoki.

IFBB Pro Sara Back

Kokkuvõttes oli ülimalt fun üritus ja kindlasti uuel aastal jälle. Kas see minus ka võistlemissoovi tekitas? – Jah. Kas ma kindlasti kunagi ka võistlen? – Ei tea. Seni, kuni ma pole otsustanud, et ma ühel päeval presidendiks ei kandideeri, ma endast kompromiteerivat materjali ei tooda. Kuigi jah, mu enda silmis pole selles midagi kompromiteerivat 😉

Lisaks tahan ma rahulikult vormi arendada ja seda nautida, mitte cut’ide ja bulk’idega kohe gaasi anda.

Tagasi sõitsime küna asemel päris laevaga ja vaatasime telefonist Reporteri laivi, kus Ansley kutsus rahvast üles Kanal 2-s algavat Fast & Furious filmi vaatama, kus ta ise mängib. See oli alles kokkusattumus, seda enam, et filmil on 7 osa ja tema mängib just neljandas ja just neljas sel päeval eetris oligi!

Kodus pakkisin kõik kingikotid lahti, sorteerisin tellimused ja kukkusin vist jala pealt magama. Kaks päeva läks valguskiirusel, aga mõnusat vibe‘i ja head tuju jagub siiamaani 😉

LOE VEEL

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *