Mu söögiisu hirmutab mind

Viimasel ajal on mul kogu aeg kuhi ees. Tõstnud jaanuari keskel süsivesikute kogust, muutub kuhi aina suuremaks. Söön selle ära, mõne tunni pärast uuesti. Ja siis uuesti ja uuesti – aga kõht pole kordagi VÄGA täis! Mis toimub!?

Olen nüüd kiigutanud kaloraaži täiesti sisetunde pealt – nagu peaks jälle tõstma, samas ei taha kiirustada ja proovin aru saada, kas kõht on päriselt tühi või meeldib lihtsalt söök liiga palju. Ühelt poolt trennikoormus tõuseb, isiklikud rekordid lendavad ja peaks nagu suure hurraaga veel rohkem sööma. Teisalt ei ole minu isiklikud rekordid midagi nii ulmelist, et neid kohe pastaämbriga kompenseerima hakata. Nii ma siis nikerdan umbes 50 kcal kaupa ja 6 nädalaga olen +350 kcal lisanud.

Tean, tean – see kõlab isegi hullemalt kui nikerdamine 😀 Aga igaks juhuks ütlen neile, kes selle tuumateadusega kokku ei puutu, et kõik arvutused teeb ära vastav äpp ja mu kodus ei avane vaatepilt stiilis Szolnoki turg, kus tädid kunagi kaalupomme ühele ja teisele poole sättisid, jälle ära võtsid ja naabrinaise käest õigemat läksid küsima. Olen üsna kindel, et valmistan oma ühe söögikorra täpselt sama kiiresti kui sina, lihtsalt laua pealt haaramise asemel “haaran” ma asju elektrooniliselt kaalult, mis näitab miinusmärgiga koguse ära. Tšiki-briki.

Tagasi nikerdamise juurde. Praegu on läinud üsna reeglipäraselt nii, et kui alustan nädalat jälle veidi suurema kaloraažiga siis alguses on OMG I’m so full- tunne umbes 2-3 päeva, siis harjun ära ja nädala viimasest trennist jooksen koju lootuses, et just see pastaämber mind seal ootaks. Ehk aeg jälle tõsta.

Teismelise poisi söögiisu

Ma ei ole ELU SEES nii palju söönud nagu praegu. Ja päris kindlasti ei ole ma veel kaloraažiga plusspoolel ehk ei söö rohkem kui kulutan. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas see välja nägema hakkab. Jube imelik on endal ka, et keerutad suure kausitäie pintslisse ja loogiline oleks nagu ägiseda pärast seda. Aga ei, ma teen seda veel n+1 korda sama päeva jooksul ja ei ägise kordagi.

Kuigi mu teismelise poisi isu natuke hirmutab mind, siis tegelikult on see ju märk, et kõik toimib. Ja süüa on mulle alati meeldinud 😀 Kaalunud ma ennast ei ole, millegipärast lihtsalt ei taha praegu seda numbrimaagiat korraldada. Pildiga olen rahul ja näen ise ka (!) progressi – täna just juukseid föönitades vaatasin, et näe, siin ongi õla esiosa lihas – umbes siin algab ja seal lõpeb. Mõelda veel, et kogu krempliga alustades arvasin, et delta ongi üksainus “õlalihas”. Üks õlg, üks lihas – lihtne 😉

Vormipiltide tegemises ma eriti hea ei ole, kuigi võrdlemiseks oleks ju huvitav. Enamasti ei võta ma trenni telefoni kaasa (põhimõtteliselt) ja kodus peegli ees poosetada ei viitsi. Ja need üksikud korrad, kui telefon on kaasas, ajab mind see protseduur väga naerma, kui püüad siis head nurka ja valgust leida, lihaseid flexida ja võõraid inimesi kaadrist välja jätta jne 😀 Minu jaoks lõppeb see tavaliselt nii, et nullin pildiga kõik ära, mis muidu olemas on. Umbes nii.

Mustaka klubis muidugi valgus eriti ei toeta ka selfietamist. Suured aknad ja väga heledad lambid otse ülevalt ei tekita seda hubast ja natuke shady‘t efekti, mis näiteks Spartas on. Spartas juba trenni tehes vaatad peeglist, et how ya doin’ 😀 Samas ongi parem, saab teine kord suurema üllatuse. Pluss mulle ikka üldse ei meeldi jõutõmmete vahele pushe lugeda ja vabade raskuste alal telefoni peaaegu et kõrva taha toppida, et keegi (või ise) sinna vähemalt 12-kilost peale ei lennutaks.

Ühesõnaga trenn on see koht, kus see teismelise poisi söögiisu ühtaegu realiseerub ja uuesti tekib. Ei kurda. Süüa meeldib ja trenni teha meeldib ka. (See lause kõlab täpselt nagu big biceps are importanter). Seda, et söögipoolel veel arenguruumi on, näitab ka tõsiasi, et ma väga palju endiselt trennis ei higista. Pulsi saab aga juba kenasti üles, dieedi ajal polnud sedagi. Surnud põhimõtteliselt 😀

Food pics

Näitaks siis ka, millest jutt 🙂 Hommikusöök regularis on puder segatuna munavalge või kohupiimaga, sees marjad, peal head rasvad – pildil kookosmanna. Seda asendab pähklivõi, pähklid, seemned, tavaline või, harvem nugatikreem, tume šokolaad.

Nüüd, kus saab rohkem priisata, eksib marjade sekka ka banaani. Kuna muna ajab keetmisel pudru väga kuumaks, siis ei jahtuks see külmutatud marju lisamata üldse maha. Aga mõnus kreemjas tekstuur on seda väärt.

Vahelduseks suhkruta helbed ja krõbinad kohupiimaga.

Mandlipiimasid katsetan huvi pärast. Veganlusest olen valgusaastate kaugusel, obviously. Alpro Original sobib kohvi peale väga hästi, annab veidi magusust. Unsweetened kasutaksin ainult smuutides, selline anonüümne pappkarbi mekk.

Tööpäeva vahepalad haaran tavaliselt tee pealt Kaubamajast, väiksest Rimist või Stockmannist. Pakk beebiporgandeid (tegelt praakporgandeid) ja peotäis pähkleid enne lõunasööki. Või mõni puuvili. Loodan, et kolleege mu pidev jahvatamine ei häiri 🙂

Jah, mul on töölaua peal kaneel. Miks mitte? Kunagi ei tea, millal vaja võib minna!

Lõunasööke saab näha postituses Mealprep – lõunasöögid kaasa!

Õhtuti ja vabadel päevadel olen viimasel ajal pastafänn. Täistera fussili, riisinuudlid. Viimased saavad eriti kiiresti valmis.

See valge kauss on muide ülisuur. See on juba kolmas uus kauss, mille ma pudru mahutamiseks olen ostnud.

Väikses läbipaistvas kausis sulatan nüüd marju, mis pudru sisse lähevad. Varem läks puder ise selle kausi sisse 🙂

Kastmeks jogurt, hummus, teinekord pesto, Dijoni sinep, kreeka jogurt, kookospiim. Kindlasti veel midagi. Krevetid, suvikõrvits ja fussili on eelnevalt võis praetud, yumz.

Sõbrapäeval käisime enne Raud&Salleri kontserti Annaga Vapianos. See laimi-kookose mascarpone kook on ülimegahea! Nagu kõik, mida üks kookosefänn võiks tahta! Kuigi oli valentinipäev, polnud selle koogi jagamine üldse nii romantiline, kui võinuks eeldada, sest me nimelt ei jaganud seda. Annal oli kõht täis, mul mitte.

SAMAL TEEMAL

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *