Life Update – hektilised ajad!

Ma ei kuulu just nende hulka, kes nädala- ja kuupäevi sassi ajavad. Õigemini polegi seda kunagi juhtunud enne praegust, mida võib ilmselt väikeseks ülekuumenemiseks pidada.

Trennides sain oma lainetava kavaga eelmisel nädalal ühele poole. Kuigi vaheldus oli hea, siis intensiivsuse mõttes panin ilmselt jätkuvalt üle. Näitasin oma kava ka Otile, kes käis hiljuti Postimehe stuudios oma raamatust rääkimas ja üht-teist saime lahti mõtestatud.

Iga kord kui ma Otti näen, utsitab ta jälle, et ma kunagi ikka võistlema läheks. Esialgu tahaks ikkagi oma keha veel paremini tundma õppida ja erinevaid lähenemisi katsetada. Kuigi vahepeal on tõesti selline tunne, et harrastaja kohta lähenen mõnele asjale liiga pedantselt, aga võistlustel ma end hetkel ka ei näe. Niisiis käingi mööda nööri ja mõtlen oma ilusa elu keeruliseks 🙂

Kellele huvi pakub, siis Kiivikase saade on järelvaadatav Postimehe veebis – Ott Kiivikase elu raamatus: viie aastaga võidan ka dopingumehi!

La vida loca

Mis siis nii hektilist on, et selline pealkiri vaja panna? Nagu ütlesin, sain kavaga ühele poole ja miks ma sellest nii suurt kergendust tunnen, on sellepärast, et ma kartsin, et äkki ei saa. Juba viimastel progresseeruvatel nädalatel näris mind teadmine, et kohe läheb kodus lahti suurem trall, mis kulmineerub ühe seina mahavõtmise ja ilge läbuga. Samale ajale sattus veel hulk elukorralduslikke muutusi ja väga lühidalt öeldes – olin juba ette väga närvis. Kes teab, see teab, et vaimne pinge keskendumist vajavas trennis on väga halb asi.

Olen selles mõttes lumehelbeke, et ümbritsev keskkond võib mind vägagi mõjutada. Mul ei jää küll midagi tegemata, vajadusel pressin hambad ristis kõigist kohustustest läbi, aga seierid löövad ikka väga punasesse. Ma olen väga pikalt harjunud kõike ise korraldama, oma päeva ise seadma ja kõige üle otsustama (jah, väike füürer) ja kui siis mingid välised tegurid minu plaanidesse muudatusi tahavad tuua, läheb keeruliseks.

Minu Mustamäe geto paneelmajas on ühistu esimees Kärber – nahktagi ja Adi dressiga 70-aastane vana. 2015. aasta detsembris olime Liisiga Roomas puhkamas, kui helistas Kärber, et tavai tee uks lahti. Ma ütlesin, et ei saa, olen Itaalias, mille peale kostus “Ära valeta, me võtame ukse maha!”

Kaks aastat tagasi vahetati meil sedasi radiaatoreid. Seekord ma puhkamas ei olnud, sest lugesin juba aegsasti postkastide kõrvalt seinalt, et detsembri alguses läheb jälle lahti – vahetatakse torusid. Püstak või püstik – igatahes see põhitoru, mis jookseb üheksandalt kuni keldrini välja. Tõotas tulla sama vinge üritus nagu radikatega, mille tulemusi likvideerides heitsid hinge mitu moppi ja üks tolmuimeja. Ma kassisin selle pärast ette juba oktoobrist, kui see vildikaga kirjutis seinale ilmus.

Postkastidesse pani Kärber mingi tuttava “juristi” kokku visatud tekstid, et

a) kõik kahjud, mis remondi käigus tekivad, katab omanik ise,

b) omanik kohustub nõustuma kõigega, mis ümber on vaja teha,

c) kui omanik keeldub, saab kohtukeissi.

Suht nunnu asjaajamine 😀 Ükski päring sellist inimest juristina ei tuvastanud muidugi. Aga ma ei viitsi võidelda.

Palju & korraga

Samal ajal, kui me siin päev-päevalt väljakaevamisteks ettevalmistusi tegime, käis muu elu täistuuridel edasi. Trennid (õnneks taastavad), ülitoredad kliendid ja inimesed OMAklubis (kuigi meil seal pole kliendid, kõik on omad), ettevõtte erinevad projektid, ühinemine Team Nocco ja Barebellsiga – ma päris täpselt veel ei tea, mida see endast kujutab, aga mõned ägedad plaanid juba tulevikuks igatahes tegime 🙂 Ja siis on veel üks top secret asi, mis tuleb välja kevadel 2018, aga kuhu läheb kogu ülejäänud aeg ja energia! Natuke vist on hektiline…

Mitte, et Kärberi plaan kuidagi halb oleks, aga mul lihtsalt ei ole kusagilt võtta seda aega, et torumeestega kodus passida ja pärast lapiga 59 korda elamine üle lakkuda. Ei ole! Valmistasime ette nii palju kui võimalik – isa käis ja aitas alla võtta köögikapi ja tõmbas teise vuugid seinast lahti. Kraanikapi eemaldamine jäi sama päeva hommikuks minu enda kanda ja sisuliselt jõutõmbe tehnikaga tuli pealmine plaat päris hästi lahti. Hästi selles mõttes, et ühes tükis. Mitte, et see kerge oleks olnud 😉 Panin veits McGyverit ja ühendasin isegi kraani lahti – seinast jagu saamise jätsin haamrimeestele, ma ei suuda oma köögi seina ise auku lüüa.

Panen siia pildi enne väljakaevamisi. Kuigi roosa ja lilla on toredad, siis värvilahenduste auhinda ma oma nimele kirjutada ei saa.

Õnneks tegeles actioni päeval minu asemel selle ekspeditsiooniga ema, kes saatis vahelduva eduga teateid sellest, kuidas ülevalt šahtist kive tuppa kukub. Kuna oli esmaspäev, oleks ma nagunii pidanud tööl olema ja olingi – ja jumal tänatud, et olin! Eelkõige torumeeste enda pärast, sest ma oleks neile kindlasti öelnud asju, mida ma kohvilauas ei ütleks.

Ühesõnaga selle õudusega on enam-vähem ühel pool ja suurem osa vulkaanituhast ära pühitud. Sein on pahteldatud ja lapitud nii palju, kui see vähegi võimalik oli. Kuna mu elamise võiks kokku võtta sõnadega “90ndate aastate tippdisain”, siis polnud sellist köögiplaati enam saada ja tulemuseks on natuke pusle, aga siiski parim, mis võimalik. Uuel omanikul jällegi üks plusspunkt juures – radikad vahetatud, torud vahetatud, aknad, rõdu – isegi ukselink – on üles pimbitud!

Mitte kauaks! Kui ühes linnaosas on kopp täiega ees, siis ühes teises linnaosas on peagi kopp täiega maas! Minu tore nunnu uus kodu saab detsembris vundamendi Tallinna kõige ilusamal tänaval kõige armsamas linnaosas.

Kuigi Mustamäel pole muidu häda midagi, aga kui viimaste aastate highlight on ainult see, et üle tee kerkis kaubanduskeskus ja spordiklubi, siis on seda natuke vähe. Lisaks tunnen ma end siin sotsiaal-demograafilise ufona 🙂 Moodsalt väljendudes võiks öelda, et see linnaosa ei kõneta mind. Ja noh, ei kõnetagi.

Põhjus, miks ma olin nõus ootama uue korteri valmimist terve aasta on tõsiasi, et kõik kriteeriumid klapivad minu jaoks ideaalselt – asukoht, maja, korrus, suurus, rõdu, vaade, planeering, isegi arendaja. Lisaks ei tule sinna ühtegi radikat, vaid vesipõrandaküte, mis sobib minu tundlikele silmadele väga hästi – pärast laseroppi ei kannata need kuiva õhku kohe üldse.

Kärsitu hing nagu ma olen, siis selle vastu ma ei saanud. Juba praegu keerleb mu pea kaela otsas 360 kraadi, kui sealt mööda sõidan. Tehke juba valmis, palun! Ainult aastake veel 😉 Seniks gypsy-life!

Foto – Karl Saare

LOE VEEL

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *