Kas tervislik elustiil on kallis?

Suvise Elu24 spordiblogi neljas postitus.

***

Kuulen vahel, et tervislike valikute tegemist takistab selle elustiili kulukus. Siin tuleks esmalt vahet teha harrastajatel ja võistlusfitnessil. Viimase puhul on tõesti nii, et ainuüksi võistlusbikiinide eest võib välja käia kuni 600 eurot, lisaks võistlemise tasud, poseerimistunnid ja muu, mis tiheda ajagraafiku kergendamiseks ette võetakse.

Kuid mis on harrastusfitness? Kõlab jaburalt, eks – ma mõtlesin selle sõna just praegu välja. Maailma kontekstis räägime pigem fitnessist kui tervislikust ja teadlikust elustiilist, mille juurde kuulub läbimõeldud treening ja seda toetav toiduvalik. Fitness on kõige selle popp ja tänapäevane koondnimetus – umbes nagu milleeniumi ajal tähistas sõna aeroobika kõikvõimalikke rühmatrenne.

Uurisin tuttavatelt ja blogilugejatelt, kas nende meelest on tervislik eluviis kallis. Suur rõõm oli kuulda, et tegelikult pole inimestel kahju oma heaolule ja hobidele kulutada (isegi kui selleks on võistlusfitness). Osutati ka sellele, et hiljem jäävad polikliinikute uksed kulutamata ja ravikulud kandmata. Nähes tihti inimeste toiduvalikute suhet arstivisiitide ja haiguspäevade arvuga, ütlen julgelt, et see ei ole üle tähtsustatud võrdlus.

Värske toit ei ole Eestis kallis. Puu- ja köögiviljad on meil hooajalised, täisteravili ja piimatooted kodumaised. Hinnavahe tuleb sisse lihavalikul, kuid arvestades punase ja rasvase liha ületarbimist Eestis, kannatab selle edukalt asendada väiksema koguse kvaliteetsema variandiga. Ei vasta tõele, et nn supervormi saavutamiseks tuleb neid kurikuulsaid valguallikaid hommikust õhtuni kahe suupoolega sisse ajada.

Toidulisandid

Haaran peast kinni, kui mõni äsja trenniga alustanud fitnessentusiast kurdab kuu lõpus, et näpud põhjas, aga endal ei mahu toidulisandid enam kappi ära,“ vastas üks jälgija minu küsimusele. Absoluutselt! Lisandiäri on tööstus, ma ei väsi seda kordamast. Öelda, et toidulisandid on kallid ja ilma pole mõtet üritadagi, on vilets ettekääne. Halvimal juhul mõttelaiskus, sest seda päriselt uskudes puuduvad tõenäoliselt ka kõige elementaarsemad teadmised toitumisest.

Mäletan inimest, kes alustas rõõmsalt oma uue mina poole liikumist shakeri valikust. Hästi lihtne võrdlus: üks portsjon ehk 30 grammi vadakuvalgu pulbrit sisaldab keskmiselt 22 grammi valku. Pakis maitsestamata kohupiimas on valku 36 grammi. Hinnavahe? Eriti, kui need 22 grammi valku on spordiklubi külmkapis ilusas värvilises pudelis, saab selle eest küsida kuni 3 eurot. Kui viimati kohupiima ostsin, maksis see 69 senti.

See on kontrastne võrdlus, millest võiks algajatele prioriteetide seadmisel abi olla. Siiski tõdeme teinekord oma väikese fitness-seltskonnaga (FitFam), et uute toodete proovimises pole midagi halba – eriti kui maitse on hinda väärt. Mulle meeldivad ka ilusad pudelid ja keegi peab ju tööstust üleval pidama. Aga me teame, et see ei asenda päris toitu, pole eluliselt vajalik ning kõige vähem on see vajalik tulemuste saavutamiseks.

Petlik mulje võib kõrvaltvaatajal tekkida, kui lugeda üha uusi tootearvustusi sotsiaalmeedias. Aga tootearvustus ongi tootearvustus ja niimoodi tuleks sellesse ka suhtuda. Proteiinitoodete võidukäiku on selles mõttes naljakas jälgida, et neid lisandub kui seeni pärast vihma. Õlletöösturitele annan hea nipi – valgurikas või looduslik/taimne valk suurelt etiketile ja ehk õnnestub isegi tervisetoote pähe müüa? Sest mida muud on gluteen kui teraviljavalk?

Toidulisanditest olen pikemalt kirjutanud postituses Toidulisandid – kas ja milleks?

Raadio 2 Suveraadio eetris käsitlesime seda samuti – kuula Suveraadio saadet siin.

Sportimisvõimalused

Hinnaklass on täiesti seinast seina. Mina maksan oma spordiklubile 63 eurot kuus, millest kolmandiku kannab tööandja. Kui sinu tööandja seda veel ei tee, siis küsi julgelt selle võimaluse kohta. Seda enam, et hiljuti kaotati ka vastav erisoodustusmaks ning hea tahtmise korral ei tohiks väikest kompensatsiooni küll miski takistada.

Leidub ka märksa odavamaid spordiklubisid ning minu kindel plaan on selle suve jooksul ka välijõusaali jõuda! Parkides ja metsatukkades on sellised täiesti olemas. „Diivani ja pea vahel on see asi kinni,“ arvas teine blogilugeja.

Seega ei maksa tervislike valikute kulukust ettekäändeks tuua. Sportimiseks mõnel korral nädalas ei pea kandma kõige ägedamaid trenniriideid, käima kesklinna klubides ega jooma 3-eurost ilusa sildiga valgujooki. Tatar, kruup ja kana ei maksa sellega võrreldes midagi. Metsarajad on tasuta ning väikese uurimistöö tulemusena saad sealsamas metsa vahel ka paari hantliga kogu keha treeningu tehtud.

Sportlikku ja mõnusat suve!

Foto – Meisi Volt / Meisi Photography

LOE VEEL

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *