Kas sixpack väärib küünlaid?

Juhtus see, mida ma kartsin – pärast esimest postitust tekkis üha enam tunne, et olen nüüd võtnud kohustuse mingitele ootustele vastata. Ja loomulikult peaks nüüd sirget teed ainult paremuse poole arenema. Niipea, kui midagi kõva häälega deklareerid, saab see sinu pärisosaks. Kas ma tahtsin seda?

Nädal on olnud vaimses mõttes väga kurnav, üks konkreetne murepilv paisus esmaspäevast reedeni võimsa järjekindlusega ja imes energiast täiesti tühjaks. Lisame võrrandisse tänaseks pool aastat kestnud kaloridefitsiidi ja saamegi päris õnnetu seisu.

Teisipäeval jalatrennis lõidki lained pea peal kokku – 3 seeriat kummagi jalaga plokil tahasirutusi ja vähem kui poole peal olin ma kõige jõuetum inimene üldse. Ma ei saanud aru, kas on raskus liiga suur või ei suuda ma end kokku võtta. Aga mõlemad variandid on ju halvad! Lisaks olid klubis uued jalarihmad –  väga kõvad ja soonisid jalga.

Tundsin, et nüüd tuleb see pisar ka ära, mis kõikide nõmeduste kokkupõrkel lõpuks tulema peab. Kuid siiski halloo, võta end kokku – raskust vähemaks ja läheb lõpuni! Täielik košmaar.. Jalarihmu eemaldasin kumbagi 5 minutit.

Ving, ving, ving… pole kedagi veel mäest üles aidanud.

See ei kesta igavesti

Samas on defitsiit osa plaanist ja plaan ei ole suvaline – rasvaprotsendi vähendamisega olen peaaegu lõpusirgel ja aasta algusest tõuseb toidust saadava energia hulk taas normi ja ühel hetkel ületab selle. Aga öö on kõige pimedam enne koitu, eks 😉

Mu päevane kaloraaž on viimased kuu aega olnud 1650 kcal, enne seda 1700, 1750 ja 1800. Suvel suure hurraaga alustades läksime kohe liiga madalale (ca 1550-1650 kcal) ja see oli viga.

Kaal on liikunud 63,3 kg-lt 58,1 kg peale, rasva osakaal 29% asemel 22%. Lihast juurde tulnud 1 kg, defitsiidi kohta väga hästi, reeglina see ikka väheneb. Eesmärk on jõuda jaanuaris rasvaprotsendini 17 ja alustada siis tugevama lihastreeninguga.

Kas tulemus ületab aja- ja energiakulu?

Selles koidueelses pimeduses on ikka hulk küsimusi ja mõtteid tekkinud. Esiteks, mitte kedagi ei huvita minu kõhulihased peale mu enda (jumal tänatud, see oleks ka väga veider). Teiseks, nende lisanduvate joonekeste üle pean arvet vaid mina ise.

Okei, tõesti tore vaadata… See ongi nähtavate kõhulihaste parim omadus. Kusjuures antud fotol pole tegemist isegi maksimaalselt kuiva vormiga.

Aga kas kogu matemaatika, toidu kaalumine ja tegevuste planeerimine on seda kõike väärt? Minu meelest tegelikult ei ole. Tavaelus ei ole, aga fitnessmaailm on midagi muud. Päris ausalt, mul on enda ees kõhe seda praegu kirjutada. Energia, mis selle keha korraldamiseks kulub, on väga suur. Aga me teeme seda ikkagi.

Erik Orgu, kelle lähenemist toitumisele ma üldiselt ei poolda, on öelnud siiski ühe mõistliku lause – sixpack pole tavainimese igapäevaelus kuigi praktiline. (Eriti meie kliimas, haha!)

Bikiinifitness pole tervisesport

Ma ei ütle, et oma tervisesse panustamine pole aega väärt. Vastupidi! Olen tänaseks juba nii palju sellest kõigest õppinud ega vahetaks seda millegi vastu. Toitumisharjumustest ja -valikutest enne ja pärast kirjutan varsti eraldi. Nagu öeldud, polnud ma ennegi rämpsu austaja, aga nii palju on kinni väikestes asjades, mis kokku annavad väga suure tulemuse. Seda ma varem ei uskunud.

Bikiinifitness on tervisliku eluviisi kontsentreeritud variant. Kõik pillikeeled on paika timmitud. Saab palju lihtsamalt ja paindlikumalt, aga perfektsionistidel on sellest raske aru saada. Spordialal ja tervisespordil tuleb selgelt vahet teha, sellest ka erinevad mõttekäigud. Ühe puhul pead joonekeste üle arvet, teise puhul mitte.

Bikiinifitness on selgelt esimese maailma probleem. Aga sellega tegelemine õpetab enda kohta jube palju.

Fotod – Joosep Martinson Photography

SAMAL TEEMAL

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *