Kas ja kuidas ma patustan? + Q&A

Mul on nii hea meel, et mõned teist, kes siin lugemas käivad, on mulle juba kirjutanud! See tähendab tõesti palju ja teeb suurt rõõmu 🙂

Kristini loal avaldan tema kirja magusaisude kohta. Küsimuse puhul on kõige õigem asi, mis sellega peale hakata – ära küsida! Kui palju kordi olen ma isegi professionaalses olukorras kahelnud, kas minu küsimus on üldse pädev või mis mulje see jätab? Loomulikult alusetult 😉

Hei,
Sattusin täiesti kogemata Su blogi peale. (Loodan, et sobib, et Sina peale läksin kohe). Nii tore on näha nii motiveeritud inimesi. 🙂
Seoses tervisliku toitumisega ning trennidega, tekkis mul ka küsimus. Kas Sind vahel magusaisu üldse ei vaeva või ei teki mingit kiusatust?
Ma käin ka ise trennis ning jälgin oma toitumist, kuid vahel siiski tekivad mul mingid söömasööstud magusale, hoolimata sellest, et tegelikult mul isususid ei ole selle järgi. Peale seda tunnen ennast muidugi pettununa, et teen kõvasti trenni ja näen vaeva ning lihtsalt nullin sedasi oma tulemusi.
Lisaks lugedes Su postitusi suure söögiisu kohta, kas Su igapäeva hulka kuulub ohtralt kardiot?

Soovin Sulle edu eesmärkide täitmisel. 🙂

Tere Kristin,

Väga armas, et kirjutad nii ausalt. Muidugi on ka minul vahel magusaisu ja olen leidnud, et selle väga suureks minemist annab isegi ennetada – süües teinekord midagi magusat juba siis, kui isu veel väga suur polegi 🙂 Ehk siis viimase piirini ei tohiks ennast keelata, arvan mina. Muidugi võiks sellesse niiöelda teadlikult suhtuda ja olla juba ette valvas, et see suuremaks sööstuks ei muutuks.

Väga hästi hoiab sellist kontrollimatut isu ära ka see, kui sööd korralikus koguses puhast, tervislikku toitu. Ütleme näiteks vähemalt 2 korda päevas ka sooja toitu pluss vahepalad. Trenn hoiab söödu tasakaalus, aga samas on kõht kogu aeg täis ja ega väga palju sinna juurde ei mahugi. Ega sa trenni liiga tugevasti ei tee? Pikki kardio-sessioone, mis väga kurnavad?

Ise teen praegu jõutrenni lõppu 10-20 minutit kardiot, enamasti mõõduka pulsiga. Sel nädalal näiteks annan kehale kardiost üldse pausi, seda võiks “aku laadimiseks” ja taastumiseks ca iga 8 nädala tagant teha.

Kõike paremat!

Iroonilisel kombel sõitsin töö asjus samal päeval Rakveresse intervjuud tegema. Meie kohtumine Bonzoga toimus leivatehases, kus praegu on pagarikoda Pätsi Sahver. Imeline koht!

Pätsi Sahver FB

Mul ei olnud sel päeval plaanis siin-seal natuke näksida, käia perest peresse ja ajada vorsti keresse 🙂 Okei, viimast ma ei teinud ka. Aga kui elu toob sulle kandikul ahjusooja karaski ja tumeda leivaga lihapiruka, siis oleks ikka üle mõistuse jabur sellest (äärmiselt haruldasest) pakkumisest keelduda, kuna sul on…. makrod loetud?!

Live a little!

Sõime koos pagarikoja omanike, operaator Liisi ja Bonzoga (kes muide on samuti terviseusku pööranud) värskeid hõrgutisi ja nautisime täiega. Bonzo ütles leivatüki kõrvale, et tal treener eriti seda tegevust ei soosi, aga samas ei plaani ta päris hulluks minna ka. Kogu tervisevärk tundub talle peaaegu et trendiasi, sest kõik teevad seda! Raivo E. Tamme kombel triatloniks ta ka ei valmistu. Kuidas saakski, kui leivatehas on tema kodust vaid kahe sammu kaugusel?

Niisiis ma arvan, et harva ja mõõdukalt hõrgutisi nautida hoiab pea selge. Võime ju mõelda näiteks, et nüüd on kräpiga lõpp, finito – aga kujutad sa ette, et enam mitte kunagi midagi vähem tervislikku ei söö? Nii ka elada ei saa ja ei peagi. Mõistusega võttes on kõik okei ning keefiri-kohupiimakarask ja lihaleib on kräpist muidugi väga kaugel 🙂

Neid ja teisi toredaid momente oma igapäevast jagan teiega Instagram Story’s – viska pilk peale @marian.vosumets

 

SAMAL TEEMAL

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *