2018 – silmad sellel, mis hästi läheb!

Kui enne jaanuari lõppu veel jõuda, siis läheb see ju uusaastapostitusena kirja? Ma ei hakka lubadusi andma ega 2017. aastat pulkadeks lahti võtma, aga mõningane positsiooni kaardistamine on vajalik. Eelkõige mulle endale.

2017 oli põhjalik intro kõigele sellele, millele 2018 tahan käed külge panna. Väga palju ideid ja inimesi on minuni jõudnud kuidagi täiesti kogemata, otsimata ja see, kuidas kogu komplekt on kokku sulanud ja suuna võtnud, mõjub päris intrigeerivalt. Umbes nii, et ma ei tellinud ju seda? Miks te selle tõite? Olen püüdnud mõelda, miks ja kuidas mingid asjad juhtuvad ja see, et mu vastust pole, meeldib mulle.

Mõned aastad tagasi jäin ma ilma millestki, mis oli minu jaoks siis väga oluline. Ei, keegi ei surnud ära ja täna on kõik okei. Aga see kujundas minu hoiakut muutustesse üsna tugevalt. Kõik, mida ma kunagi kartsin või mille pärast muretsesin, kõigutab mind järjest vähem. Mingil määral mõtlen siiamaani, et kõige hullem on juba ära juhtunud ja eesseisev on lihtsalt mäng, kus kaotada pole midagi ja ma võin teha, mida tahan.

Ja ma teengi. Ja sellepärast juhtuvadki asjad. Ma ei suuda kirjeldada, kui väga ma naudin sellist… rõõmsat pohhuismi? Natuke tekitab see isegi hasarti, sest sa pushid ennast, pushid teisi ja mingeid olukordi lihtsalt selleks, et näha, mis juhtub.

Silmad õnnestumisel!

Ma tahan sel aastal teha asju, mida keegi ei oota. Pole sinu tase, on isegi arvatud 🙂 Ja mitte selles mõttes tase, et ei küündiks, vaid tee midagi paremat, sa oled ju õppinud seda ja seda. Keegi alati arvab midagi –  samas ei ole rohkem väsitavat tegevust kui pidevast arvamuspilvest hoolida. Kui ma ütlen, et tahan teha ootamatuid asju, siis mitte sellepärast, et kuidagi šokeerida või raputada (keda?), vaid sellepärast, et ma ise tahan ja sellega kõik piirdubki.

Kohtasin nädalavahetusel üle pika aja kooliõde, kelle öeldu illustreerib igasuguseid raame väga hästi:

Vahel mul tuleb mõni hea nali ja ma mõtlen, et postitaks selle instasse. Aga siis mul meenub, et mind jälgivad mingid stand-up koomikud, kes teevad palju paremat nalja ja ma ei postita. Sest mida nad mõtlevad, nagu, tüdruk, mida sa arvad endast?

Ma ei jaksa nii mõelda. Elamiseks ei jää siis üldse ruumi. Sel aastal on silmad ainult sellel, mis võib hästi minna. Ja miks ei peaks? Üks rikas jaapanlane on öelnud, et don’t let the fear of losing be greater than the excitement of winning.

Mida sul kaotada on?

Kui oled üsna mitu aastaringi peale teinud nii, et suudad toimuvat kuude või aastaaegade lõikes ette ennustada, hakkab mul kõhe. Turvaline? Okei. Aga kui sa oled võimekas ja ennast teostanud inimene, siis misasi on ebaturvaline? Et midagi ootamatut juhtub? Midagi, millega sa pole arvestanud? Aga seda sul ongi vaja. Saad aru, mis ma mõtlen? Alati on lahendus.

Abstraktsemast kitsamaks minnes on ka mõni reaalne asi, mille ma 2017 puhul esile tõstaks. Personaaltreeneri koolitus (pigem nagu extended boot camp) oli üks paremaid otsuseid, samuti valdkonnas tegevaks hakkamine. Edasine on ajalugu – alguse sai üks põnevamaid “terviseradasid” nn  fitnessimaailmas (kujunditest täna puudust ei tule), kuhu uusi jälgi sisse astuda on jube põnev. See vist pole enam ainult hobi. See on kutsumus, motivatsioon, töö, hobi, elustiil ja võimalus maailma parandada.  See ongi mu elu praegu.

Huvitaval – ent täiesti loogilisel – kombel moodustab selline hektika väga harmoonilise ringi. Sest vaata, kui sa ennast füüsiliselt proovile ei pane, ei pea sa ka vaimselt vastu. Viiel päeval nädalas on minu prioriteet leida see üks kellaaeg jõutrenniks. Selle ümber mahub muid tegevusi nii palju kui mahub, ja kui aeg saab otsa, siis muud tegevused ootavad. Sest muidu ei saa ma endast 100% anda.

Lennukis tuleb ka hapnikumask kõigepealt endale panna. Oled mõelnud, miks see nii on?

Lennukitest rääkides, siis ainus, mida 2017 väheks jäi, on reisimine. Selle parandame.

2018 on muude tegemiste hulgas ka aasta, mil saan öelda jõuluks koju. On, mida oodata.

***

Räägin teile lõppu ühe anekdoodi, mis ei ole anekdoot, sest see juhtus päriselt. Minu emaga, minu köögis. Siis kui toimus epic toruvahetus, mida kirjeldasin postituses Life Update – hektilised ajad! Mis hektikasse puutub, siis täna võin öelda, et sellega õpib elama.

Igatahes ma taasesitan ema ja torumehe vahelise vestluse:

Torumees: Kas te tegelete fitnessiga?

Ema: Ei, miks?

Torumees: Teil on külmkapi peal neli šeikerit ja kaks toidukaalu.

Ema: Mu tütar kasutab neid.

Torumees: Aa, okei. Ta teid ei sunni fitnessiga tegelema?

Ema: Mida, paistab, et oleks vaja või?

Torumees: Ei, lihtsalt mul enda naine käib võistlemas. Ja fitnessiinimesed alati sunnivad teisi ka fitness olema.

***

Kallis lugeja, mida sinu kogemus ütleb – kas “fitnessiinimesed” on “oma fitnessiga” pealetükkivad? 🙂 Oleks huvitav kuulda!

LOE VEEL

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *